Sunday, February 28, 2016

Konteiner Telliskivis (Vietnami köök)

Konteiner -- juba selle nime pärast tuli see uus lisandus Telliskivi linnaku kohvikutele ja restoranidele ära testida.
Nimelt on sinna ilmunud putka, mis tundub olevat püsti pandud kahest ehitussoojakust. Lahti ollakse loetud päevad ja lubatakse Vietnami kööki. Mainitakse ära ainult avamiskellaaeg (kl 11), sulgemise kohapealt ollakse, nagu ma aru saan, loovamad.
Väljastpoolt näeb Konteiner välja selline, asudes Kalamaja poolt tulema hakates siinpool raudteed ja vasakut kätt:

Seestpoolt kah üsnagi vähenõudlik (vahepeal ilmus välja õhtupäike):
Toitu serveeritakse kartongist, laudadel on ühekordsed noad-kahvlid, lusikad ja söögipulgad:
Valisime sõbrannaga mõlemad sama toidu: punase karri hiidkrevettidega (5.50). Karri on suhteliselt vedel ja väherasvane ja -soolane, kõik koostisosad on hästi peeneks hakitud ning tunduvad värsked. Hea, ütleks. Tuvastasin palju riivitud porgandit, sellerit, seeni, kaks hiidkrevetti ja täitsa palju väiksemaid. Ning värsket peterselli. Vürtsikas, aga mitte liiga.
Lisaks oli menüüs külmi ka kuumi riisinuudleid lisanditega (ka täistaimne: seened ja tofu), hinnad jäid karridega samasse kanti. Varsti pidid lisanduma salatid. Olid esindatud ka Po Pho supid (erinevate lisanditega, ka taimne) ning "suverullid" kana ja juurviljadega (menüü odavaim asi: 2.70).
Sõbranna võttis Brothersi siidri (4.50 0,5 l), mina Coca-Cola (1.50 0,33 l).
Üldiselt selline koht ning kvaliteedi-ja hinnatase, et läheks tagasi küll.



Sunday, November 8, 2015

La Tabla (teine kord ja absoluutselt teistsugune kogemus)

Ühte jõkke kaks korda järjest ei astu ja samamoodi võib kahel järjestikusel päeval sama restorani külastades saada absoluutselt teistsuguse kogemuse.
Eelkõige puudutab see teenindust -- kui eile, Tallinn Restaurant Weeki raames La Tablas käies töötas kõik nagu kellavärk, teenindajad olid kiired, heatahtlikud ning jagasid (joogi)soovitusi ning selgitasid kõike, mis lauale toodud toite puudutas, siis täna oli kõik hoopis teisiti. Võimalik, et Tallinn Restaurant Week võttis suhteliselt uuelt restoranilt päris palju ressursse ning nüüd olid pikalt ületunde teinud ettekandjad koju puhkama saadetud. Igal juhul paar tööl olevat teenindajat tundusid väsinud, kurnatud ja halvas tujus, ja nende tähelepanu saada, et tellimust esitada, oli päris raske. Oli tunne, et tülitad isegi läbipõlemise äärel inimest oma tujudega.
Samal ajal hargnesid kahes kõrvallauas draamad: ühes seltskonnas ei olnud kaks inimest üleüldse oma tellitud toitu saanud ning vaieldi ilmselgelt endast väljas ettekandjaga, kas selle kompensatsiooniks peaksid ülejäänud soodustust saama; teises lauas aga oli tellimus segamini aetud.
Kui meile ei toodud nuge ega kahvleid, läksin ise neid küsima. Kolmanda teenindaja käest sain söögiriistad kätte koos repliigiga: "Vabandust, meil on täna siin kaos..."
Samuti loeti ette menüüs olevad toidud, ms juba otsas (ladina-ameerika pirukad empanadad, sealiha...) Võimalik, et pärast restoranidenädalat oli külastajaid harjumuspärasest enam, võimalik, et asi isadepäevas, sest üldiselt oli saal täis perekondi.
Igal juhul kestis meie külastus kaks tundi ning selle lõpupoole, kui restoran juba palju tühjem oli, muutus meid teenindanud ettekandja silmanähtavalt rõõmsamaks. Igal juhul tundub, et niiöelda tipptunde tuleb La Tablas vältida.
Seekord keskendusime ladina-ameerika tänavatoidu klassikale.

Tacod marineeritud ja grillitud loomalihaga (mainiksin oapüreed, millega taco põhi määritud oli), 8:
Ja quesadillad juustu, suvikõrvitsa, tshilli, koriandriga, lisand, milleks valisin oad, lisas 1 euro; 5:
(ühel pool kausikeses on tomatisalsa, teisel pool marineeritud imeõhukesed punase sibula viilud)
Tellisin alkoholivaba mango-ingveri margariita, alkoholivabadus ei kajastunud kahjuks hinnas. Ikka 5. Samas oli tavaline mojito 5 ning Virgin Mojito 3.50. Aga tellimuse esitamise hetkel nägi ettekandja nii väsinud välja, et tundus üldse suure teenena, et nad seda margariitat ilma tekiilata on nõus tegema. Jook ise oli hea: mitte liiga magus, tundus, et kas üldse või praktiliselt ilma lisatud suhkruta. Ingverit oli tunda rohkem klaasi põhjas.
Sõbranna tellis Caesari salati. See nägi välja ja maitses absoluutselt tavaline, ladina-ameerika teemaga flirtimist markeerisid ehk paar viilutatud värsket maasikat:
Ja Kolumbia juustukook: väga hea, see idee pakkuda koog kõrvale kahte sorti puuviljasalatit väikses koguses on samuti kiiduväärt.

Tai Boh

Tai Boh on Manna La Roosa omanike uus restoran sama Vana-Viru tänava vana puumaja teisel korrusel. Üks omanikest, endisest Viru ärikast edukaks  restoraniärimeheks saanud ja siis kunsti õppima läinud--- ning siis selle kogemuse võrra rikkamana taas toidukoha(d) avanud Soho Fond on ühtlasi sisekujunduse autor. Tema EKA magistritöö osa olid paar aastat tagasi suurt meediatähelepanu saanud näitus Viru ärikate omamoodi subkultuurist ning sellele järgnenud endiste Viru ärikate kokkutulek ja neile pühandatud konverents koostöös Viru hotelliga. Kui Manna La Roosa on täiest üle võlli huumorimeelega sisustatud, täis Soho maale, igasuguseid tihti idamaise päritoluga vidinaid ning ekstravagantseid lahendusi ja kokku kirev nagu juudi jõulupuu, siis Tai Boh esindab sama stiili juba rafineeritumal moel nii idee kui teostuse poolest.

Näide sisekujundusest:


Popkunstilik digitrükis laepannoo, kus on kujundeid varastatud muuhulgas Warholilt:
Eelroad: taipärased kalakoogid friteeritud riisinuudlitest padjal ning   krõbeda tofu
kevadrullid (küpsetamata; krõbedad on ainult väiksed tofutükid seal sees)

Kokteil Tom Yam (vürtsikas, chilliviiludega, ootamatu ja hea; ja väga atraktiivne)

Kumquaatsi-mojito (natuke harjumatu, eripärase mõrkja maitsega) ja stiilinäide lauakaunistusest:

Pearoog: kammkarbid kõikvõimalike köögiviljadega aasiapärases kastmes (meeles on mu üks isiklikke lemmikuid, värske spargel);

Vist kiivimargariita:

Pilte ei ole mu kaaslase tellitud uhkest tervest grillitud huntahvenast, mis nägi küll imposantne välja, aga oli uskumatult luine. Kaaslane küll kinnitas, et see on väga hea huntahven ja et tavaliselt on selle liigi puhul olukord kalaluudega veel hullem. Igal juhul tean sellisest asjast nüüd heaga eemale hoida --- teadmine, millest mul oli kasu nädal hiljem Frenchys lõunatades. Laitsin nimelt kategooriliselt maha mu isa plaani sealsest menüüst just nimelt huntahvenat tellida.
Fototõendus puudub ka mu kaaslase poolt tellitud uuest trendkast espressomartiinist, mis nägi välja nagu martiiniklaasi valatud piimakohv vahuga peal. Joogi tegelik saladus on sinna lisatud vaniljeviin. Igal juhul oskasid Tai Bohi inimesed selle täpsemaid instruktsioone vajamata valmistada, mu kaaslase sõnul täiuslikult.
Lisada võib veel ülimeeldiva teeninduse: baarman (tegelikult küll noor kena naine) käis lauas kokteile tutvustamas ning samuti tuli meiega rääkima Tai päritolu peakokk isiklikult.
Kokkuvõttes koht, kuhu on kindlasti plaanis tagasi minna, nii ekstravagantse humoorika  interjööri kui hea värske aasia köögi pärast.
Käisime restoranis umbes kaks nädalat peale selle avamist ja juba siis oli vaja kohad mitu päeva ette broneerida. Külastajaskond koosnes aga suures osas noortest naistest, kes tuletasid kõik äärmiselt palju meelde Eesti uut ikoonilist blondi, Padjaklubi Laurat.
Ju nad teavad, mis hea on.

Frenchy Telliskivis

Kõigepealt pean ära märkima, et mu isa on prantsuse kokakunsti väga tõsiselt harrastanud 1960ndatest saadik ning kindlasti on ta selle 50 aasta jooksul muutunud selle köögi tõsiseks eksperdiks. Prantsuse rahvusrestorani (jah, ma tean, see väljend isegi kõlab kummaliselt; nii palju on prantsuse köök vaikimisi võrdne a`la carte söögikohaga...) Tallinnas seni pole. Jah, on "Kukk ja konn", suurepärane prantsuse toidukauba ja jookide (nii alkohoolsete kui mitte) pood Kadriorus, mis vahepeal laienes ka Toompuiesteele. Aga see on pigem kohvik ikkagi, mitte restoran.
Ka Frenchy omanikud toovad prantsuse kraami maale.
Ja see restoran on avatud olnud umbes aasta.
Loogiline oli sinna koos oma isa ning koostööpartneriga "ärilõunale" minna, arutamaks arenduses olevat dokkfilmi mu vanematest.
Sisult on see koht korralik prantsuse restoran, vormilt seevastu kerges identiteedikriisis. Endises kõrge laega tööstushoones on lauad (ei, see pole valgete linadega restoran), plastmassist toolid ning seinamaalid. Ja üks tõsist disharmooniat loov suureformaadiline ümmargune maal (sorry, aga ma olen maali eriala lõpetanud; samas ma seinamaalide midagi halba ei ütleks, isegi suhteliselt moodsas stiilis). Seintele on dekoratiivsete elementidena riputatud värvilised riidepuud. Miks see kõik on koondatud heasse prantsuse söögikohta --- tõesti ei tea.
Aga toit --- kuna prantsuse köögi klassikaga olen tänu oma isa hobile üles kasvanud, jätsime mitmed selle esindajad menüüs vahele (näiteks sibulasupp, coq au vin).

Algaja restoranikriitik märkmeid tegemas. (Fotod: Igor Ruus)

Eelroaks jagasime kergelt praetud krevetid tshilli-, ingveri- ja küüslaugukastmes. Hind: 6,5. Lisandiks olid salat. mis oli üle puistatud väikse koguse seesamiseemnetega. Ja veel: kooritud värsked greibiviilud, kirsstomatid ja mingi virsikulise tükid.  Pälvis kõigi heakskiidu ning kiituse. Ja krevetid olid värsked, mitte külmutatud.


Prantsuskeelne, kuid inglise keelt valdav kelner on rahvusrestoranis ikka tore tegelane. Lisaks paistis avatud köögist rastapatsidega noormees (kokk) ning võis kuulda töötajate omavahelist prantsuskeelset jutuvada. Ambience`i lisas see kindlasti! Ja kui kelnerilt calvadosi (5 ans) küsisin, kasutas ta armsat ingliskeelset väljendit "kõige noorem neist". Calvados, see on.


Pearoaks tellisid mu kaaslased lambakarree kikerhernepüree ning karamelliseeritud porganditega. 14 eurot. Nagu pildilt näha, on toit niimoodi serveeritud, et võiks küll olla niiöelda valgete linadega restoran . Porgandid olid täiesti äratundmatuks karamelliseeritud, mis pole tingimata halb. Nagu mu isa kommenteeris, need hullud prantslased jätavad kõik tooreks --- ja et sellest Eestimaa lambast ikka õiget asja ei saa. Aga üldiselt jäädi rahule. See oli kõigest asjaga ikka väga sügavuti tegelenud inimese (minu isa) analüüsiv kommentaar. Minul endal on kahjuks kerge emotsionaalne tõrge lihatükkide vastu, millest ribid välja turritavad, aga seda pean ma ütlema, et lammas oli meeldivalt mitte-liiga- küps ja mitte-liiga-soolane.


Ise tellisin grillitud veise sisefilee koduste friikartulite ning maitsevõiga. 16 eurot. Kommentaar hullude prantslaste kohta, kes kõik tooreks jätavad, kehtib ka siinkohal --- aga minu jaoks oli see ainult positiivne. Friikartulid olid pigem üsna krõbedad ja õlised (antud juhul on see kompliment!) peenteks ribadeks lõigatud ahju-või praekartulid. Veiseliha ja krevetid olid selles kohas seekord proovitust mu lemmikud. 

Kokkuvõttes meeldiv koht. Hiljem kuulsin, et Frenchy on tuntud ka oma kookide poolest ning neid ostsime ka kaasa (1 euro tükk). Olid huvitavad küll, paraku pilte neist pole, võin neid vaid kirjeldada kui midagi, mis oli väiksed ja koosnesid piimashokolaadist, millesse olid uputatud natuke krõbedat müslit ning üks küpsisetoruke.




"Naljakas tüdruk", Nick Hornby

Mulle on muidugi Hornby alati meeldinud. "Ühest poisist", "Pikk tee alla".... Mõlemast on ka flmid tehtud, aga nagu tavaliselt juhtub, jäävad need raamatutele alla. Usun, et ka see Hornby viimane teos oleks vägagi kinematogeeniline.
Peategelane on iseõppinud noor näitlejanna, kes saabub 1960ndate svingivasse Londonisse, et seal läbi lüüa -- ja seda komöödianäitlejana.
Romaani tegevus keerlebki fiktiivse BBC telesarja ja selle peaosatäitja Barbara/Sophie/Barbara (loete, saate aru) ümber ning kõrvalliin moodustub geidest stsenaristide paarist, kes teevad oma elus kardinaalselt erinevad valikud. Ning üleüldse antakse kõige taustal piisavalt vihjeid selle suundarajava ajajärgu ja koha (1960ndate London!) kohta, kus tegevus toimub.
Kuulatakse biitleid, käiakse muusikali "Hair" esietendusel ning Barbara/Sophie/Barbara kohtub ööklubis Yardbirdsi Keithiga.
Kuulasin neid natuke lugemise taustaks.https://www.youtube.com/watch?v=HU5zqidlxMQ
Tegevuse jõudmine kaasaega pole ka halb lõpetus romaanile.

Saturday, November 7, 2015

La Tabla Telliskivis

Ma proovin lõpuks ometi ühe restoraniarvustuse kirjutada, seda enam, et erinevates restoranides olen viimase 10 päeva jookusl käinud ebatavaliselt palju: tervelt 6 korda.
Eelmisel kolmapäeval olin Olde Hansa reklaami võttel grimmeerija: ja filmiti pidusööki, pluss võttegrupile pakuti lõunat selle keskaegse söögikoha menüüst.
Neljapäeval tegi hea tuttav välja Manna La Roosa majas asuvas uues restoranis Tai Boh. Oli suurepärane kogemus. Arvustus koos fotodega tuleb varsti!
Pühapäeval käisin Tallinn Restaurant Week`i raames lõunal uues Vene tänava kohas nimega Spot (ei soovita; kõik näeb küll fancy välja, aga maitsed ei ole kindlasti tasakaalustatud, kokkuvõttes maitses kõik nagu jõulukook -- antud juhul siis grillitud kohafilee koos bataadipüree ja laimivahuga ning juustukook. Eraldi plussina tooksin välja päevashampanja olemasolu (9), aga miinusena, et ettekandjaneiu hääldas selle nime "frantsois".).
Esmaspäeval käisin samuti Tallinn Restaurant Week`il koos teise sõbrannaga ning õnnestus kohad saada teise vanalinna kohta, seekord konkurentsis tervelt 20 a vastu pidanud restorani Hermitage, mis tõepoolest õigustas ennast,
Rõhutan siinkohal, et selle ürituse raames on 2-käiguline lõuna 10-15 eurot ning õhtusöök 20-30. Samas on kõik kuulsad restoranid juba esimesel tunnl välja müüdud ning eelistatud kohtadesse (Art Priori, Tschaikovsky, Tuljak, Teletorn) ei õnnestunud koht saada.
Kolmapäeval käisin koos oma isa ning produtsendiga Frenchy`s (Telliskivi loomelinnakus; varsti järgneb arvustus, segi fotod on tegelikult tehtud) ning täna TRW viimasel päeval venna ja tolle pruudiga kohas, mis on avatud alla poole aasta ning asub mu kodust 10 min jalutuskäigu kaugusel:Ladina-Ameerika restoranis La Tabla.
Järgneb arvustus.
TRW on üritus, mille raames on võimalik tutvuda toitudega restoranide päris menüüst: seega pole tegemist mingi päevapraadide paraadiga.
Niisiis. La Tabla,
20 euro eest sai 4-käigulise õhtusöögi. Ja peab meeles pidama, et Ameerika (nii Põhja-kui Lõuna-) söögikohtades on portsjonid suured, Ülejäägi kaasa pakkida palumine on sellel mandril norm.
Esimene käik:

Trio: isetehtud tortllachipsid 3 kastmega. Guacamole, tomatisalsa ja oapüree.
Võin kiita piisavalt rustikaalseid tortillakrõpse, guacamolet ning tomatisalsat. Oapüree kohta pean kahjuks mainima, et kuigi olime kolmekesi, oli üks dipikastmetest ühel meist  häirivalt soolane. Ebaühtlus, mda üks hea söögikoht ei tohiks sendale lubada. Kokkuvõttes saab see eelroog siiski kõrged punktid.

Teine käik: ceviche bataadipüreega.

Sellele maailmajaole omane toores, kuid siiski üsna vürtsikas-äädikases marinaadis kala (seekord valge marliis) Salapärase koostisega kestmes anndsid tooni veel õhuksed punase sibula vilud. Kõrval tasakaalustavalt lääge kuubik maguskartulipüreed. Taldikule oli puistatud kaneeli ja chillit.
Väga meeldiv.

Pearoog: Black Angus steak chimichurri`ga.

Tõeliselt hea loomaliha, mida palusin erinevalt mu kaaslastest lauale tuua võimalikult toorena. (Väidetakse, et homo sapiens arenes välja tänu küpsetatud liha söömisele. Koopainimeste asemel ma eelistaksin siiski vähem intelligentsi ja rohkem naudinguid.)
Lisandeid ei proovinudki.Seda toitu oli lihtsalt liiga palju. Need olid ahjus küpsetatud kartulid ja salat, milles andsid tooni greip ning vist peediviilud,
Ma pole kindel, mis see chimichurri päriselt on, aga kahtlustan kergelt sinepise maitsega vürtsikat kaste.

Magustoit: shokolaadikook kookoshelvestega maasikasalsa ja tuvastamat,kaneelise,vist õunakastmega
Kook koosnes kahest kihist, Alumisest, kõvemast ning muredamast ning pealmisest , õhulisemast-kooresemast. Shokolaadiparadiis. Nagu pildilt näha, jagasime ühte kooki kolme peale (ning lasime ülejäänud kaasa pakkida).

Vabalt valitud, TRW väline alkoholivaba jook:
kurgi-laimikokteil.
Selle põhilised atribuudid olid värskus ning mittemagusus,
Vabalt valitud alkohoolne jook:
Pisco Sour
Peruu puskar, munavalgevaht ning midagi mõrkjat.
Nagu ütles tänase õhtu üks kaaslane, oli  just see õhtusöögi tõeline gurmee-elamus!

Ja lõpetuseks midagi üdini Ladina-Ameerikalikku: mate-tee.
Kokkuvõttes: paljutõotav, parajalt eksootiline restoran, kuhu läheks kindlasti tagasi, eriti arvestades selle lähedust minu kodule.
Sisekujundus on lihtne, boheemlaslik-värviline ning kõrtsilik.
Teenindus suurepärane.
Hinnatase isegi pigem odavapoolne.
Heas mõttes paistsid silma maasika- ja mango-ingveri margariitad, mida kõrvallauda toodi.
Menüüs oli veel tacosid, suppe, lõhet, kana, quesadillasid ning küllaga eksootilisi kokteile, millest sel koral sai veel ära proovitud meskaliito (seekord mitte Peruu, vaid Mehhiko puskari baasil hapukas-mõrkjas suur klaasitäis salakavalalt kanget jooki ning daiquiri).
Kokkuvõttes: uus ning väga hea koht Telliskivis.

Monday, November 2, 2015

Sinine veri ei osuta siniverelisusele Nostalgiast laetud kriitiline pilguheit ainukordse atmosfääriga Balti jaamale. (Ilmunud Sirbis 30.10.2015)

Tiiu Rebase kureeritud aktsioon Balti jaamas 16. X.
„Sinise vere“ üritusel taasesitati Sirami kunagine aktsioon „Sõnavabadus“. Tookord kanti suurt loosungit „Sõnavabadus“ mööda öist Pirita teed, kuhu oli eetritühjal ajal suunatud TV1 valvekaamera. Nüüd kanti „Sõnavabadust“ läbi Balti jaama turu.
„Sinise vere“ üritusel taasesitati Sirami kunagine aktsioon „Sõnavabadus“. Tookord kanti suurt loosungit „Sõnavabadus“ mööda öist Pirita teed, kuhu oli eetritühjal ajal suunatud TV1 valvekaamera. Nüüd kanti „Sõnavabadust“ läbi Balti jaama turu.
Klaudia Tiitsaar
Pärnu koolkonna kunstnikud on praegu aktuaalsed. 15. X esitles Rael Artel EKKMis näituse „Plahvatus Pärnus“ kataloogi. Suur osa Kumu väljapanekus „Plahvatus Pärnus“ osalenud ja Arteli raamatus väga avameelsete intervjuudega esinenud kunstnikest siirdus esitluselt performance’i-koosolemisele Balti jaama depoosse. 16. X toimus seal Tiiu Rebase kureeritud „Sinine veri“.
Tiiu Rebast ja temaga koos tegutsevat, samuti EKA maalikunsti taustaga Karl-Kristjan Nagelit võluvad ilmselgelt Non Grata ning sellega seotud kunstnikud. Nad kureerisid 2014. aasta suvel Tallinna lähistel mahajäetud sõjaväeosas taevareostust käsitlenud „Chemtraili!“ ning möödunud suvel järgmistki festivali EKLi Muhu baasis. Kuigi sinna oli kaasatud kunstnikke ja muusikuid ka mujalt, tuli lõviosa siiski samast sõpruskonnast.
Sama lugu oli ka „Sinise verega“. Peale viimati ise oma rühmituse kunsttsirkusteatriks liigitanud Põleva Kaelaga Kirjaku liikmete – ja oma tegevuse Muhus pidulikult lõpetanud Meeland Sepa, Sorge, Taave Tuutma ja Kaarel Kütase – oli kaasatud samuti aktiivselt ja tihti samadel festivalidel esinenud Noolegrupp koosseisus Triinu Jürves, Villem Jahu ja muljetavaldav hulk statiste, Andrus Joonas (ainult videopildina), Ville-Karel Viirelaid, isik Habeme varjunime all, Siram (Mari Kartau), Pille Vassar (Wazzar), rühmitus Vedelik ning Sveta Grigorjeva. Aga ka Rait Rosin ja Lauri Luud.
„Sinine veri“ suhestus Kalamaja ja Telliskivi piirkonna gentrifikatsiooniga. Siit ka ristumine „Balti jaama turu ja depooga, TransEuraasia lõppjaamaga, mille praegune kontekst on müügimajandus, kuid mille sümboolne stabiilne lisaväärtus on rikkalik aura, kus ülevoolav reaalsus on tervikuna teadvusele vastuvõetav kui film ning kus pilgu peatumisel võib iga mööduja torgata traumaatiliselt silma oma ainukordse eksistentsiaalse või karastunud võimsusega,“ nagu kirjeldab Tiiu Rebane kontseptsioonitekstis.
See avaldus vaimuka logoga (Eesti NSV lipp, kus punaste lainete asemel on sinised) tegevuskunstifestivali toimumispaigas. Suures angaaris, kuhu pidid järgmisel hommikul saabuma betoonivalajad, et valmistada pinda ette Balti jaama turu ajutisele varjupaigale, kuni valmib uue turu moodne arhitektuurne lahendus. Angaari liiguti rongkäigus läbi veel avatud Balti jaama turu. Taasesitati Sirami (Mari Kartau, toona Mari Sobolevi) kunagine aktsioon „Sõnavabadus“. Tookord kanti suurt loosungit „Sõnavabadus“ mööda öist Pirita teed, kuhu oli eetritühjal ajal suunatud TV1 valvekaamera. Nüüd kanti „Sõnavabadust“ läbi Balti jaama turu.
„Miks te nüüd tulete? Kõik on juba kinni! Oleksite pidanud varem demonstreerima,“ kommenteeris üks oma leti juba kokku pakkinud turumüüja õrna vene aktsendiga. Väike poiss aga küsis emalt: „Mis see on?“ ning sai blaseerunud vastuse: „Jälle nad marsivad …“ Päev varem oli toimunud EKRE meeleavaldus ja tõrvikurongkäik vanalinnas …
Pärast Mari Kartau vana aktsiooni reinactment’i kandsid rongkäigulised Noolegrupi liikmete kahemõõtmelisi maalitud figuure ning superkangelasi Supermani, Batmani ja Sipsikut.
Balti jaama turg on kahtlemata sümboolne paik: omajagu räpane, küllap kuritegelik, täis (veel) siin piirkonnas elavaid vaesemaid, ka vene inimesi, kellele tähtaja ületanud kauba ja kasutatud riiete müük on majandusliku toimetuleku nurgakivi. Omal kombel on see ühtlasi romantiline paik, meenutaja aegadest, kui Kalamaja oli veel kindel agul, mitte koht, kus kinnisvarahinnad ületavad muu kesklinna omad kuni 40 protsenti. Küllaga aguliromantikat on ka eespool mainitud seltskonna kunstikommuunis ning Eesti kõige väiksemas galeriis Metropol Vana-Kalamaja tänav 46. Galerii ja kommuuni võimalikule ajale jalgujäämisele aga viitab selle kauni XIX sajandi paekivimaja pressimine valmivate uusehitiste vahele. Kalaranna kinnisvaraarendus ja avalik protest sealse rannariba sulgemise vastu oli Noolegrupi performance’i silmanähtav ajend. Noolegrupi tegevuskunst ja interaktiivne installatsioonikunst paistab viimasel ajal silma kindla fookuse, täpsuse, kommunikatiivsuse poolest. Seekord olid nad liiva täis depooruumi püstitanud traataia, mis meenutas Kalaranna skandaalset traataeda ja mille taga, otsekui puuris, toimus sügiseselt külmas hoones idülliline rannastseen paljude päevitusriietes statistidega. Kuni ilmus silt kirjaga „Jaamarand“ ja publik kaasati sinist vedelikku täis õlleklaaside vastu seina purukslöömisse.
Üldse võib selle aktsiooni puhul rõhutada tegevuskunstiaktide ühtesula(ta)mist ning kindla piiri puudumist selle vahel, millal alustab üks esineja või rühmitus ja lõpetab teine. Seda tõid veelgi esile korduvad elemendid. Sinine vedelik oli läbiv kujund ka Pille Vassari performance’is, mis oli pühendatud äsja surnud kunstikriitikule Riin Kübarsepale (nii nagu ka kogu õhtu korraldajate poolt). Seda kasutasid tseremooniameistrina üles astunud Kaarel Kütas ja Rait Rosin, samuti tõusis see kujund esile ühis-performance’i puhul. Teine ühine hoiak oli absurdile rõhumine, mis saavutas oma tipu Habeme etteaste puhul, samuti sama autori usuteemalises installatsioonis.
Ville-Karel Viirelaiu minimalistlik performance ei lasknud tema absurditajul, eneseiroonial ja karismaatilisel esinejanatuuril – omadused, mis on tema sooloetendusi parimatel aegadel iseloomustanud – nii hästi esile tõusta kui viimaste tööde puhul. Võimalik, et „Sinise vere“ performance marsisammu ja ameeriklaste Kuu peale maandumislause korrutamisega jäi liiga minimalistlikuks.
Sorge aktsioon koondas endasse tema varasemaid leivanumbreid – häälutamist ja palja daami kõrgelt alla loobitud taldrikuid, kõrvalosas esines luuletaja-koreograaf Sveta Grigorjeva.
Kaarel Kütase poliitilise hõnguga etteaste, mis sujuvalt moondus vanaks heaks ennastpiinavaks kehakunstiks, näis olevat alateadlikult mõjutatud tema säravast anonüümsest osatäitmisest ülipopulaarses alastikoreograafialavastuses „Alastusest enam“.
Balti jaama depoo pidustus ei koosnenud ainult tegevuskunstist: suur angaar oli täidetud Karl Nageli suures formaadis maalidega, kus sotsiaalkriitika kohtub Luule Viilma õpetussõnadega, ja seda ekspressionistlikus vormis. Silma paistsid Meeland Sepa hiiglaslikud kineetilised masinad, paraku oli seekord raua keevitamise asemel piirdutud okste, teibi ja Meelandile iseloomuliku detaili – nugadega. Rühmituse Vedelik alanäitusel torkas aga silma grupeeringu uus liige Vilen Künnapu.
Angaarist siirduti edasi galeriisse ja kunstikommuuni Vana-Kalamaja tänava lõpus, kus avati kuraator Tuuliki Avango (kunstnikunimega Tuul) kureeritud väljapanek seltskonna lapsepõlve- ja teismeliseaja fotodest.